top of page
Search

Ma hakkasin fotograafiks....

Hei!


Jah, fotograafiks, lihtsalt otsustasin, et hakkan fotograafiks, üleöö. Ei, tegelikult on fotograafiks saamine minu elus olnud pikk protsess ning see otsus ei sündinud üleöö ja kergelt.

Alustame siis algusest. Oma esimese pisiku fotoalal sain umbes 12-aastaselt, kui vanemad ostsid meie pere esimese digitaalse fotoaparaadi. Varem olin ma muidugi klõpsutanud ka filmikaameratele ja nende täis pildistamine oli mulle väga meeltmööda. Suurem huvi tekkis mul pildistamise vastu aga peale esimest digikaamera kasutamist, millega sain lõputult pildistada. Muidugi ei saanud selle Olympuse seebikaga tegelikult lõputult pildistada, kuna selles oli 512 MB mälukaart. Pildid polnud ka muidugi teab mis suured ja kvaliteetsed, aga alustuseks oli see väga hea.

Esialgu köitis mind kõige rohkem looduse pildistamine, eriti makrofotograafia. Kõige rohkem meeldis mulle algusaegadel pildistada lilli ja taimi, ma usun et ma pole ainus. :) Käisin ema käest võetud klaasipesuvahendi pudeliga, mille täitsin veega, mööda metsasid ringi ja pildistasin. Pritsisin lille märjaks, et oleks ikka lahedam, sest veetilgad lillel, mis saaks veel parem olla. Läänemaa koolide vahelisel fotokonkursil õnnestus mul saada "ära märgitud töö" tunnustus. Auhinnaks oli 2 pildialbumit 10x15 piltidele. Muide selle pildi peal oli kahe viinamäeteo suguühe.



Kui natukene olin juba kaamerat käes hoidnud, rääkisin isale ja emale augu pähe, et saaksin kaamera kaasa võtta kooliekskursioonile. Need läbirääkimised olid pikad ja rasked. Okei, ei olnud nii hull, aga kerge see ka ei olnud. Vanemad nõusse saadud ja maad ja ilmad kokku lubatud, saingi kaamera kaasa võtta.

Järgnevatel aastatel sain juba kooliõe peegelkaameraga (jah PEEGELKAAMERAGA) pildistada. Sealt alates süvenes minu huvi üha enam ja enam ning üheksanda klassi lõpus otsustasin kandideerida Kuressaare Ametikooli dekoraator-stilisti erialale. Peale katsetel käimist ootasin ärevusega tulemusi ja keset Sven Zažeki fotokoolitust tuli oodatud tulemus. Sain kooli sisse.

Kooliaeg oh kooliaeg...

Eriala valikul sai väga määravaks fotograafia tundide olemasolu õppekavas. Lisaks oli õppekavas veel kompositsiooni, joonistamist, graafilist disaini, kalligraafiat ja maalimist. Maalimises ja joonistamises ma teab mis suur käpp ei olnud, aga vedasin läbi. Kõige suurem pluss koolis oli fotovarustuse kasutamise võimalus. See andis mulle võimaluse katsetada nii stuudios kui vabas õhus pildistamist. Siinkohal suured tänud Laurile, kes mulle ja Martinile tehnikat kasutada andis. Sai pildistatud modelle, tehtud öiseid tähtede pildistamisi, aga ka rabaretki. Koolis sai tehtud ka projekte, mille tarvis loopisime Patarei vanglas nii mõnedki kilod jahu õhku või tegime terasvillaga Kuressaares sädemepilvi.

Patarei vanglas pildistamine, Modell Marta. (Foto sündis koostöös Martiniga)


Kuressaares akopolüptiline pildistamine. (Foto sündis koostöös Martiniga)


Lisaks koolist saadud teadmistele, võimalustele ja kogemustele andis mulle palju võimalusi kohvikusse tööle minek, kus sain tuttavaks Kuressaare meisterkokkadega ning kus avanes mul võimalus pildistada toitusid ja menüüsid. Kohvikus töötamine ning toiduvalmistamise sõna otseses mõttes köögipoolega tutvumine, on põhjus miks ma toidu pildistamist nii väga armastan. Näha seda vaeva, katsetamist, pingutamist, täpsust ja professionaalsust, on olnud tõeline privileeg. Tervitaks siin kohal Alarit, Sandrit ja Kaupot, tänu kellele see kõik võimalikuks sai. Menüüde pildistamine on sellest ajast mulle väga südamelähedane. Näiteks pildistasime Sveni ja Alariga ühel pühapäeva hommikul Alari sauna eesruumis ja õue peal kalaroogasid, mille Alar oli teinud. Ning mõni aeg hiljem Retro Kohviku eriõhtusöögi roogasid.


Lisaks suured tänud Sven Nuumile, kelle kaamerat oli mul võimalus kasutada ning kellele sain abiks olla mõnede smuutipiltide tegemisel Boost Yoursefi algusaegadel. Lisaks oli mul võimalus Sveniga käia pildistamas ka peale Tallinnasse kolimist restoranis Kaks Kokka.



Alari saunas pildistamise ja Kahes Kokas menüü pildstamise vahele jäi ka minu oma esimese kaamera ostmine, milleks oli Nikon D800E ja sinna ette 50mm f1.8, millele lisandus mõne aja pärast Sigma 150mm macro f2.8.


Peale kooli lõppu kolisin Tallinnasse, kus asusin Tööle Fotoluksi poes. Üpris lühikese ajaga sain aru, et see töö pole mulle ning otsustasin edasi liikuda ja proovida midagi uut.

Siit algas minu nelja aastane kleepimisajastu. Läksin tööle Reklaamipaigaldusse ning kleepisin maailma värvilisemaks. Kleepisin kaubanduskeskuste vaateaknaid, autosid, seinasid, kiivreid, mootorrattaid ja kõike muud, mida andis kleepida. Kleepimise vahele jäi ka aega arendada oma fotograafia oskusi. Tekkis võimalus pildistada minu jaoks esimest pulma ning teha mõned toote pildistamised.

Ühel hetkel töö kõrvalt jäi aega aina vähemaks ning otsustasin pildistamisse väikse pausi teha. Müüsin maha oma kaamera ning kustutasin arvutist Photoshopi, et natukene mõtteid puhastada.

Mõni aasta hiljem otsustasin taas omale kaamera soetada. Näpud hakkasid sügelema ja looduses ning linnaruumis liikudes hakkasid tekkima hetked, kus vaatasin ringi ja nägin fotosid enda ümber, mida saaks teha, aga mida polnud, oli kaamera. Mõtlesin pikalt ning peale pikka kaalumist ostsin omale Fujifilmi X-T20 kaamera koos 12mm lainurga ning 35mm f2 objektiiviga. Sellega sai pildistatud ja filmitud umbes aastake, kui otsustasin X-T20 suurema venna X-T2 kasuks. Kui mõtlete, mis asi see Fujifilm veel on, siis te ei ole ainukesed, ka mina mõtlesin alguses. Omale kaamerat valides mõtlesin pikalt, kas Canon või Nikon või hoopis Sony. Koolis sain kasutada palju Canoni tehnikat, omal oli olnud Nikon, kuid miski nagu ütles mulle, et miks ma peaksin tahtma tassida seda suurt ja rasket peegelkaamerat kaasas. Nii ma otsustasingi Fuji kasuks ja ma pean ütlema, ma ei ole pidanud pettuma. Muide X-T20ga õnnestus mul võita Looduse Aasta Foto auhind Tantsiv Hunt ehk esimene koht maastikupiltide kategoorias.


Looduse aasta foto 2018 Maastikufoto I koht. "Maailma Lõpus"


Peale viit aastat Tallinnas elamist avanes mul võimalus võtta oma seitse asja, naine ja laps ning kolida maale. Tõmbasime Tallinnas otsad kokku, müüsime maha oma korteri ning seadsime end sisse Põlvamaa metsade vahele. Lõuna-Eesti maastik on mind alati köitnud ning looduse keskel on mõnus.

Maale kolimine oli olnud pikalt meie unistus ning Covid-19 mängis need kaardid siin suhteliselt lihtsalt kätte. Peale maale kolimist võtsin end töötuna arvele ja hakkasin tegema remonti. Renoveerisime esimese hooga ära kaks tuba ning köögi ja eluke vaikselt veeres kuni hakkas tekkima mõte, et peaks tööd hakkama otsima. Vaatasin siis siia ja sinna ja midagi erilist, mis oleks jalust rabanud nagu ei olnud. Kuni ühel ilusal suvisel augustikuu päeval, Rally Estonia ajal isa pool olles, küsis isa mu käest, et mis mul siis plaanis on... Ma ei osanud nagu midagi vastata, keerutasin ühele poole ja siis veel teisele poole ning ütlesin, et vaatan veel ja mõtlen veel. Seepeale ütles ta mõtte, mis pani asjad veerema. "Mis sul sellest fotoasjast saanud on? Vaata, äkki saad mingit toetust ja saad selle asja käima."

Sellest hetkest hakkas mõte peas liikuma. Lugesin ja uurisin ja puurisin ja kaalusin ja mõõtsin ning mõtlesin välja. Otsustasin töötukassast taotleda alustava ettevõtte toetust. Selleks pidin läbima alustava ettevõtte koolituse, tegema väikse äriplaani... ei, tegelikult mitte väikse, vaid ikka 70 lehekülge seletusi, põhjendusi, arvutusi ja palju muud. Kõik see tehtud, esitasin veebruari keskel selle ära ja jäin vastust ootama. Vastus pidi tulema 30 tööpäeva jooksul, ehk umbes detsembri lõpus. Kuid oh imet, vastus saabus juba detsembri alguses.

Edasi lõin ettevõtte Fotograaf Silver Hinno OÜ, avasin pangakonto ning soetasin töötukassa toetuse eest endale fototehnikat.

Photopoint.ee oli kiirelt mu paki kokku saanud ning sain kätte oma välja valitud fototehnika. Sellest, mis mul kaamerakotis on ning mida ja millal ma kasutan, räägin mõni teine kord.

Lisaks on mul valminud ka koduleht www.silverhinno.ee, kut leiab minu varasemad tööd ja pakutavad teenused ning kus saab mulle huvi korral kirjutda.


Kokkuvõtteks olen otsustanud elus teha seda, mis mulle meeldib ning mida armastan. Suur tänu inimestele, kes on olnud mulle toeks nii heade sõnade, võimaluste kui fototehnikaga. Hindan väga teie kõigi panust sellesse, kuhu ma olen hetkel jõudnud.

Kui sulle meeldis seda juttu lugeda ning sooviksid edaspidi ka minu tegemistel silma pea hoida, siis anna mulle sellest teada.

Vaata lisaks:


Järgmise korrani! Seniks aga cheers ja ilusaid pilte!


Silver.




bottom of page